?

Log in

No account? Create an account

Previous Entry | Next Entry


Mittemüstiline (aja)lugu ehk ajaloost, müstikast ja ajaloo müstifitseerimisest.

 

Mida kaugemale arenes inimühiskond, seda rohkem tekkis vajadus inimese teadvusega manipuleerimise järele. Inimene areneb inimeseks ainult suheldes inimestega, paljude inimestega, aga sellest jääb väheseks. Inimesi, nende suuri hulki, on vaja juhtida, ning panna neid mõnikord tegema asju, mis ei pruugi sugu olla neile kasulik. Seda nähtust ongi hakatud nimetama teadvusega manipuleerimiseks. Üheks määranguks on: „Enamikel juhtudel tuleb manipuleerimise all mõista varjatud psüühilist mõjutamist, mis on järelikult kahjulik isikutele, kellele on see suunatud. Lihtsamaks näiteks võib olla reklaam.“ Herbert Schiller kirjutab: „ Edukuse tagamiseks peab manipuleerimine olema märkamatu. Edu on garanteeritud kui manipuleeritav usub, et kõik toimuv on loomulik ja vääramatu.. Lühidalt öeldes peab manipuleerimiseks olema selline moonutatud tegelikus, milles selle olemasolu ei ole tajutav.“

Manipuleerimise lõppeesmärk on eriti varjatav, et manipulatsiooni avastamisel ei tuleks avalikuks tegelik siht. Sellepärast on informatsiooni varjamine vajalik, kuigi mõnikord kasutatakse „täielikku avalikustamist“, mil' poliitik raputab endale tuhka pähe ja valab pisaraid. Igal juhul nõuab manipuleerimine meisterlikust ja teadmisi.

Kõik see tuli meelde kui jäin juhuslikult kuulama 26 septembri saadet „Müstiline Venemaa“ pealkirjaga Lenin ja intelligents. See, et Lenin ei tundnud tsaari aegse intelligentsi vastu erilist sümpaatiat, pole olnud kunagi saladuseks. Suhtumine oli vastastikune. Osa intelligentsist ei pooldanud nõukogude võimu, sest see likvideeris nende privileegid, nende erilise seisuse

ühiskonnas. Esirinda tõusis ju harilik tööinimene. Pealegi seadis uus hariduspoliitika eesmärgiks hariduse kattesaadavuse kõigile soovijaile, olenemata soost, vanusest ja, põhiline, varanduslikust seisusest.

Nõukogude võimu ja selle esindaja Lenini intelligentsi sallimatuse põhjuseks oli see, et selle esindajad ei soovinud teha koostööd uue võimuga ja paljudel juhtudel võtsid aktiivselt osa võitlusest selle vastu. Ja seda sel ajal kui kirjaoskajad, haritud inimesed olid uuele võimule vajalikud mitte vähem kui leib.

Hr. Vseviov ei jäta muidugi mainimata Lenini negatiivset suhtumist kodalikku intelligentsi, jättes aga targu arutlused selle põhjustest. Selle asemel hakkab paljusõnaline arutelu kirjaoskamatuse likvideerimise teemal. Käib ka arutlus tsitaatide teemal ja viimased ei jää tulemata. Loetakse ette Lenini tsitaadid, kuidas ta olevat tegelikult tõlgendanud kirjaoskamatuse likvideerimist. „Seda ei tule üldsegi tõlgendada nii, nagu me pürgiksime uue intelligentsi loomise suunas“, ja nüüd selgitatakse kuulajatele, et lugema ja kirjutama (kirju ja päevikuid?) õpetamine ei õpeta veel inimest mõtlema. Edasi selgitatakse kuulajatele, et Lenin selgitab mõtet, mis on nüüd(?) tal tekkinud seoses kirjaoskamatuse likvideerimisega: „Kirjaoskamatust tuleb likvideerida vaid selleks, et iga talupoeg ja tööline saaks iseseisvalt, teiste abita lugeda ...“ Ja nüüd järgneb hr. Vseiovilt pikk selgitus, mida kõike võiks lugeda – aga Leninil on ainult üks soov „ lugeda meie dekreete, käske, üleskutseid. Ning see ongi kõik.“ Edasi selgitab hr. Vseviov veel kord (vist nendele, kes pole veel aru saanud), et Leninile pole intelligentsi vaja ja kirjaoskuse õpetamine ei vii uue intelligentsi loomiseni.

Kellele, kus ja millal avaldas Lenin sellised mõtted, pole täpsustada vaja. Ja milleks ? Kes seda ikka tuleb küsima? Kuulajad olgu tänulikud, et nendega jagati nii väärtuslikku infot!

Aga siiski! Kas pole huvitav teada saada, millal inimene, kes välisinterventsiooni ja Kodusõja ajal, veebruaris 1919 a, kui riigil oli puudu kõigest ja kõigist, kui kaalul oli selle võimu püsimajäämine üldse, teeb ettepaneku:

Seada sisse tasuta ja kohustuslik üldine ning polütehniline (teoorias ja praktikas kõiki tähtsamaid tootmisharusid tutvustav) haridus kõigile mõlemast soost kuni 16-aastastele lastele.

Anda kõigile õpilastele toitu, riideid ja õppevahendeid riigi kulul.

Õpetada välja kommunismiideed omaks võtnud uute õpetajate kaader.

Nõukogude võim peab kõigiti aitama töölistel ja töötavatel talupoegadel ennast harida ja arendada (raamatukogude, täisealiste koolide, rahvaülikoolide, loengukursuste, kinode, stuudiote jms. Organiseerimine). (VK(b)P programmi projekti mustandvisand, 23.02.1919. „Petrogradskaja Pravda, nr 43)

Septembris 1919 a. avaldatakse määrus Töölisfakulteetide organiseerimisest ja septembris 1920 antakse välja VNSFV Rahvakommisaride Nõukogu dekreet „Töölisfakulteedidest“. Need fakulteedid olid ette nähtud inimeste ettevalmistamiseks kõrgkoolis õppimiseks.

1932/33 a oli üle 1000 töölisfakulteedi, kus õppis ligi 350 tuhat inimest.

Millal ja kellele siis ikka teatas Lenin, et intelligentsi pole vaja?

Internetist leiame, et see info on pärit kunstnik J. Annenkovi memuaaridest, „Minu kohtumiste päevik. Tragöödiate tsükkel.“, avaldatud New-Yorgis 1966 a. ja 1991 a. Leningradis, kirjastuse Iskustvo poolt.

Raadio Vabadus 21.07.2002 a J. Olšanskaja saatest „Lenini nimekiri“ öeldi, et need andmed on pärit Lenini jutuajamisest kunstnik J. Annenkoviga 1923 aastal. Mõned teised andmed räägivad, et see jutuajamine, Annenkovi ja Lenini vahel, toimus hoopis 1921 aastal. Originaali pole lugeda õnnestunud.

 

1924 a. määratakse Annenkovile, üleliidulisel konkursil, I preemia Lenini portree eest. Samal aastal sõidab ta Veneetsiasse rahvusvahelisele kunstinäitusele ja asub pärast seda elama Pariisi, kus sureb 1974 a.

22.07.2009 a. ilmub „Radio Vabaduses“ I. Tolstoi artikkel, pühendatud J. Annenkovi 120. sünnipäevale, „Ühesilmne valetaja“ ( http://www.svobodanews.ru/content/article/1782721.html). Artiklis seab autor kahtluse alla mälestustes kirjeldatud sündmuste tõesuse, seoses Annenkovi eaga kirjutamise hetkel ja ajaga, mis on möödunud kirjeldatud sündmustest. Samuti on kahtlust äratav asjaolu, et miks need inimesed avaldasid just temale oma „salajasi mõtteid“.

Miks oli sellist Lenini tegelikku soovi vaja mitte avalikustada nii kaua, üle 50 aasta?

Tõesti! Miks pidi Lenin rääkima just temale, juhuslikule inimesele, intelligentsi mittevajalikusest loodavas riigis. Arvestades Lenini töid ja tegemisi riigi ülesehitamisel, oli tegemist inimesega, kes jagas majandusest üpris palju. Arvata võib, et Annenkovist rohkem. Teha agraarriigist industriaalriik, aga see oli Lenini idee, ei ole kuidagi võimalik ilma intelligentsita s. o. teadlasteta, insenerideta, õpetajateta.

Seada kummalisem on kuulata hr. Vseviovi ebaloogilisi nämmutusi sel teemal.

Ta püüab kuulajaid veenda, et enamlastel polnud vaja raamatuid lugevaid inimesi, aga ei selgita miks pöörati nii suurt tähelepanu raamatukogude loomisele.

Rääkida tegelikele sündmstele vastupidist, tuginedes ühe, Nõukogude võimu suhtes vaenuliku inimese ühepoolsele, tõestama väitele ja laiendada seda terveks teooriaks... . Kui eetiline on ikka selline tegevus? Arvestades, aga hr. Vseviovi stiili ei panegi see väga imestama. On ta ju varemgi öelnud, et kuigi see ja see rääkis ja kirjutas seda ja seda, aga MEIE ju TEAME(!), mida ta MÕTLES tegelikult. Ega ta muidugi ei täpsusta kunagi, kes on need MEIE, ega ka meetodit, kuidas saab lugeda kümneid aastaid tagasi surnud inimese tegelikke mõtteid.

On olemas ajaloolased ja on olemas ajaloo õppejõud. Esimene püüab selgitada välja tõde, teine tõlgendab ja laotab massidesse lugu, mis vastaks antud hetke poliitilisele kontseptsioonile.

Kahju, et Vikerraadiole sobib selle saate tegemiseks ajalooga manipuleeria.

Aga kui nii palju inimese on nõus enda lollitamisega, siis nagu öeldakse: „Eesmärk pühendab abinõu“.

 

26 septembri saates „Müstiline Venema“ tuleb hr Vseviov lagedale järjekordse paljastusega bolsevike ja eriti nende liidri Lenini silmakirjalikusest. Kuulutanud välja ülevenemaalise kirjaoskamatuse likvideerimise programmi. Välisinterventsiooni ja Kodusõja tingimustes, kui riigis oli puudus kõigest ja kaalul oli sellise süsteemiga riigi püsimajäämine üldse, tulla välja ettepanekuga:

-Seada sisse tasuta ja kohustuslik üldine ning polütehniline (teoorias ja praktikas kõiki tähtsamaid tootmisharusid tutvustav) haridus kõigile mõlemast soost kuni 16-aastastele lastele.

- Anda kõigile õpilastele toitu, riideid ja õppevahendeid riigi kulul.

- Õpetada välja kommunismiideed omaks võtnud uute õpetajate kaader.

- Nõukogude võim peab kõigiti aitama töölistel ja töötavatel talupoegadel ennast harida ja arendada (raamatukogude, täisealiste koolide, rahvaülikoolide, loengukursuste, kinode, stuudiote jms. Organiseerimine).

    Ja kõik see mille nimel? Nüüd järgnebki hr Vseviovi selgitus:

„Seda ei tule üldsegi tõlgendada nii, nagu me pürgiksime uue intelligentsi loomise suunas“ ja nüüd selgitataks kuulajatele, et lugema ja kirjutama (kirju ja päevikuid?) õpetamine ei õpeta veel inimest mõtlema. Edasi selgitatakse kuulajatele, et Lenin selgitab mõtet, mis on nüüd tal tekkinud seoses kirjaoskamatuse likvideerimisega: „Kirjaoskamatust tuleb likvideerida vaid selleks, et iga talupoeg ja tööline saaks iseseisvalt, teiste abita lugeda ...“ Ja nüüd järgneb hr. Vseiovilt pikk selgitus, mida kõike võiks lugeda – aga Leninil on ainult üks soov „ lugeda meie dekreete, käske, üleskutseid. Ning see ongi kõik.“ Edasi selgitab hr. Vseviov veel kord (vist nendele, kes pole veel aru saanud), et Leninile pole intelligentsi vaja ja kirjaoskuse õpetamine ei vii uue intelligentsi loomiseni.

 

Kust on need Lenini mõtted pärit ei selgitata. Ja milleks? Kuulaja olgu tänulik, et teda on järjekordselt „valgustatud“!

Otsing internetis annab, et Lelini silmakirjalikuse paljastus, tuleb kunstnik J. Annenkovi memuaaridest „Minu kohtumiste päevik. Tragöödiate tsükkel.“, avaldatud New-Yorgis 1966 a. ja 1991 a. Venemaal, Leningradis kirjasuse Iskustvo poolt. Laiemale üldsusele saab see teatavaks J. Olšanskaja saatest „Lenini nimekiri“ ( Raadio Vabadus 21.07.2002 a).

J. Annekov on kunstnik, kellele 1924 a. üleliidulisel konkursil, määratase I preemia Lenini portree eest. Samal aastal saadetakse ta kunstinäitusele Veneetsiasse, kust ta siirdub elama Pariisi ja enam tagasi ei pöördu.

22.07.2009 a. ilmub „Radio Vabaduses“ I. Tolstoi artikkel, pühendatud J. Annenkovi 120. sünnipäevale, „Ühesilmne valetaja“ ( http://www.svobodanews.ru/content/article/1782721.html). Artiklis seab autor kahtluse alla mälestustes kirjeldatud sündmuste tõesuse, seoses Annenkovi eaga kirjutamise hetkel ja ajaga, mis on möödunud kirjeldatud sündmustest. Samuti on kahtlust äratav asjaolu, et miks need inimesed, k.a. Lenin, avaldasid just temale oma „salajasi mõtteid“, mis kuidagi sobinud kokku tema tegudega. Miks oli sellist Lenini tegelikku eesmärki vaja varjata nii kaua, üle 50 aasta?

Tõesti! Miks pidi Lenin rääkima just temale, kunstnikule, intelligentsi mittevajalikusest loodavas riigis. Arvestades Lenini töid ja tegemisi riigi ülesehitamisel, oli tegemist inimesega, kes jagas majandusest üpris palju. Arvata võib, et Annenkovist rohkem. Teha agraarriigist industriaalriik, aga see oli Lenini idee, ei ole kuidagi võimalik ilma intelligentsita s. o. teadlasteta, insenerideta, õpetajateta.

Seada kummalisem on kuulata hr. Vseviovi ebaloogilisi nämmutusi sel teemal.

On olemas ajaloolased ja on olemas ajaloo õppejõud. Esimene püüab selgitada välja tõde, teine tõlgendab ja laotab massidesse lugu, mis vastaks antud hetke poliitilisele kontseptsioonile.

Kahju, et Vikerraadiole sobib selle saate tegemiseks rahaahne ajalooga manipuleerija.

Aga kui nii palju inimese on nõus enda lollitamisega, siis nagu öeldakse: „Eesmärk pühendab abinõu“.

Comments

Profile

al_cash
al_cash

Latest Month

November 2013
S M T W T F S
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
Powered by LiveJournal.com
Designed by Tiffany Chow