?

Log in

No account? Create an account

И так: "Quod licet Iovi, non licet bovi" (лат. «Что дозволено Юпитеру, не дозволено быку»)
Это первое, что пришло на ум, когда я услышал в в выступлении г-на М. Баршевского слова: "Даже  кровопийца Сталин...."
Человек, который постоянно напоминает о презумпции невиновности, в данном случае берет на себя роль Юпитера, которому можно называть умершего человека, и не просто человека, а главу государства — всю свою жизнь  борющегося за построение великой страны, кровопийцей, и не имеющий на это никаких основании ! Ведь суда, как такового, никогда не было. Внуку Сталина отказали в судебном разбирательстве, мотивируя что мертвых не судят. А ведь внук предлагал разбирательство действии, а не умершего! Что?  Кому-то до сих пор страшно, что то дерьмо, которое на действия Сталина вылил этот полуграмотный Хрущов, окажется действительно дерьмом и преступлением против партии и государства ?
Уважаемые читатели! Если прочитавший это кто-то лично знаком с г-ном Баршевским, передайте ему, что такие высказывания надо либо обосновать, либо извиниться за ошибку.

Что касается затронутой коррупции, то здесь он выступает за соблюдение презумпции невиновности, по отношению к подозреваемым и за это ему большое спасибо! А то ведь эта "четвертая власть",  готовая смешать любого с г....ном, кто осмелится засомневаться в его правоте, непредвзятости и справедливости, в погоне за сенсацией не остановится ни перед чем. Про саму коррупцию мямлят все, начиная от президента и кончая последней шавкой, а "воз стоит на том же месте!" И будет стоять потому, что явление принадлежит к полит-экономическому  строю так же как и кризисы.
На мой взгляд, коррупция не что иное, как приватизация общественного труда. Человек получающий от общества зарплату за свой труд, перепродает этот труд еще раз частному капиталу с присвоением мзды. Частный капитал способствует и поддерживает это, так как этого требует сама его сущность — получение прибыли любой ценой. Любой другой капитал является конкурентом т.е. врагом, а врага надо уничтожать — оставить его без прибыли. Если кто либо из деляг пойдет на сделку с правосудием для разоблачения взяточника, то это то-же не что иное, как удар по конкуренту.
Понимаю и взяточников! Смотреть каждый день, как частый капитал грабит постоянно трудовое общество (пролетариат), жируя на месте и, еще хуже, вывозя награбленное за границу, при полной поддержке государственной власти, хочется и самому заиметь что-то кроме зарплаты.  А ведь есть и капиталистические государства, действующие по другому принципу.
Из истории помнится Тайвань, где частны капитал отдавал ресурсы в распоряжение государства и Тайвань стал экономический успешным. Норвегия не позволяет вывозить нефтяные прибыли за границу, они вкладываются в будущее. Государство сделало себя дорогим для туристов, что-бы они оставляли в Норвегии как можно больше денег.
Это я называю государственным подходом, а не то как лужковы-батурины "зарабатывают" у всех на глазах а потом "машут ручкой", вместе с "честно" заработанным  из-за кордона.

Need koledad ajad!

Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Küsimused ja Vastused

EKP Keskkomitee ühiskondlik-poliitiline ajakiri

 

1 (400)
Jaanuar 1984


 


Ilmub
2 korda    
kuus     
Asutatud 1945
EKP Keskkomitee Kirjastus 
Tallinn


                                                                                                                                    






POOLIITPÄEVAL KÜSITI

Missugused on soodustused maakodu ehitamisel ?

Individuaalelamuehituse probleemide vastu maal on huvi tundnud poliitpäevadel Viljandi, Valgu ja Rakvere rajoonis

Põllumajandusliku tootmise korraldamisel on üheks tähtsamaks teguriks maal kaadri kinnistamine. See nõuab aga elarnuehituse laiendamist ja kodude loomist. Parimaid tingimusi selleks võimaldavad muidugi individuaalelamud. EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu kinni­tasid oma 1978. aasta 12. septembri määrusega nr. 400 maal individuaal­elamute ehitamiseks erakordsed soodustused. Ometi ei ole individuaal­elamute ehitamisel tänini saavutatud loodetud taset. Põhiliseks takistuseks on olnud sovhoosi- ja kolhoositöötajate vähene informeeritus soodustustest ja ehitusvõimalustesl, puudulik varustamine ehitusmaterjalidega, ehitus­võimsuste puudumine, aga ka organiseerimatus.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1983. aasta 20. juuli määrusega nr. 424 on ehitamisvõimalused maal muudetud veelgi soodsamaks.

Millistest soodustustest on jutt?

1) individuaalelamu ja abihoonete projekteerimise, krundi eraldamise, ehitaja leidmise, ehitustööde teostamise, tehnilise järelevalve jne. korraldab majand.

2) Ehitustööd teostatakse riikliku või kolhoosidevahelise ehitusorganisat­siooni poolt (või majandi oma ehitusbrigaadiga), kusjuures ehitusmaterjalid muretsetakse ehitusorganisatsiooni (või majandi) poolt.

3) Ehitustööd tehakse riiklike hindade alusel.

4) Esialgne sissemaks tehakse 10- 20% ulatuses - maksumusest (enamikel juhtudel 10 %, ) alles pärast elamu valmimist ja riikliku kumisjoni poot vastuvõtmist, kusjuures sissemaksu võivad majandi töötajad tasuda ka osadena kahe aasta jooksul.

5) Elamu ja ahihoonete rnaksumusest võtab majand (või riik) poole enda kanda. Seega võib saada individuaalelamu omanikuks, tasudes 50 % selle maksuinusest, kusjuures majandile võib maksta seda osa (s. o. 30-40 % ) 25 aasta jooksul.

6) Majanditel on (ubatud müüa oma töötajatele ka nn. talu tüüpi elamuid ja majapidamishooneid, mis on ehitatud riiklike kapitaalmahutustega või kolhooside omavahenditest, kusjuures töötajad tasuvad nende maksumusest ainult 50 % 25 aasta jooksul.

Kellele on kehtestatud nimetatud soodustused?

Sovhooside ja teiste riiklike põllumajandusettevõtete (sõltumatult nende ametkondlikust alluvusest), kolhooside ja majanditevaheliste ettevõtete (organisatsioonide) töötajatele, kes vahetult töötavad nendes majandites. Soodustused kehtivad ka kodanikele, kes asuvad nendesse majanditesse alaliselt tööle.

Milliste projeklide järgi võib ehitada?

Reegtina peavad olema tüüpprojektid või ENSV Riikliku Ehituskomitee poolt soovitatud projektid. Nendega on võimalik tutvuda iga rajooni agrotööstuskoondises. Projektid peavad võimaldama nn. talu tüüpi ja mugavustega individuaalelamute ehitamist koos vajalike majapidamis­hoonetega loomade ja lindude pidamiseks. Lubatud on ka garaaž, kasvu­hoone; saun jne.

Kuidas määratakse maksumus?

Ehitusmaksumus arvutatakse vastavalt riikliku elamuehituse eelarvelise maksumuse kind- laksmääramiseks kehtestatud korrale, hindadele ja normidele.

Kuhu võib ehitada?

Majandite ja ettevõtete territooriumil paiknevatesse maa-asulatesse, kinni pidades asula planeerimise ja hoonestamise projektides ettenähtud aladest. Nüüd on lubatud maa-asulates anda individuaalelamu ehitamiseks maad kuni 2500 m2 õueaiamaa koosseisus. Mõningatel eritingimustel on võimalik selleks saada maad ka väljaspool planeeritavate maa-asulate püre.

Mida peab töötaja individuaalelamu saamiseks esmalt tegema?

Esitama majandi juhile (kolhoosi juhatusele) avalduse, näidates selles maja tüübi, tubade arvu korteris ja majapidamishoonete loetelu. Samuti võtab ta pärast maja valmimist omavahendite esialgse sissemaksmise (vähemah 2 aasta jooksul) ning majandi poolt võetava pangakrediidi kindlaksmääratud osa 25 aasta jooksul tasumise kohustuse.

Kes koostab ja kinnitab projekt-eelarvelise dokumentatsiooni?

Riiklikud projekteerimisorganisatsioonid ja projekteerimisbürood, samuti PI "EKE Projekt" majandite tellimisel. Need projekteelarved kinnitatakse pärast ekspertüsi majandi juhtide (kolhoosi juhatuse) poolt kooskõlastatult nende töötajatega, kellele maja ehitatakse.

Kui kiiresti ehitatakse?

Majade ehitamise kestus peab olema kindlaks määratud kooskõlas kehtivate normidega, kuid see ei tohi olla üle ühe aasta.

Kui palju peab töötaja esialgselt sisse maksma?

Esialgne sissemaks majandile moodustab 20% elamu ja majapidamis­hoonete ehitamise eelarvelisest maksumusest. Majandil on õigus koos­kõlastatult ametiühinguorganisatsiooniga vähendada kuni 10 protsendini esialgset sissemaksu demobiliseeritud sõjameestele, noorpaaridele, suure tööjõupuuduse all kannatavates majandites, aga ka üldlevinud kutsealade (loomakasvatajate, lüpsjate, traktoristide jne.) töötajatele, kes on nendesse majanditesse üle läinud alalisele tööle.

Sissemaks tasutakse osadena kahe aasta jooksul või kohe pärast elu­maja ja majapidamishoonete valmimist samaaegselt maja üleandmisega tüötajatele; kellel sellest momendist tekib omandiõigus. Elamu antakse üle majandi ja töötaja vahel sõlmitud lepingu alusel.

Kes ehitab asulavälised ja -sisesed tehnilised kgmmunikatsioonid?

Elektriliinid, vesivarustuse võrgud ja kanalisatsioonikollektorid, tänavate teedevõrk jne. ehitatakse sovhooside ja riiklike põllumajandusettevõtete poolt riiklike kapitaalmahutustega, kolhoosid aga teevad tööd omavahenditest.

Kuidas tagada kvaliteetset tööd?

Praagi kindlakstegemisel ei maksa pangaasutused riikliku arhitektuuri­ehituskontrolli teatiste alusel ehitamise arveid. Kui maksedokumendid olid juba tasutud, annab NSVL Riigipanga osakonna juhajaja ehitusarganisat­sioonide arveldusarvelt mittekvaliteetselt tehtud tööde eest summade tagasi­nõudmise ning majandi-tellija laenuarvele, tasumise korralduse. Maksedokumentide tasumine taastatakse pärast puuduste kõrvaldamise kohta teate saamist. Samas korras toimub ka majanduslikul teel mittekvaliteetselt tehtud tööde maksumuse kinnipidamine.

Töötaja, kellele elamu üle antakse, võib lepingu sõlmimise kuupäevast arvates ühe aasta jooksul esitada pretensioone avastatud vaegtööde, materjalide ja konstruktsioonide kohta. Kui majandi ja kohaliku rahva­saadikute nõukogu esindajatest ning elamu saanud töötajast moodustatud komisjon peab pretensioonid põhjendatuks, on majand kohustatud puudu­sed kõrvaldama komisjoni poolt määratud tähtajaks.

Kuidas kustutatakse krediit?

Krediidi kustutamine toimub 25 aasta jooksul pärast maja vaimimist. Seejuures kustutavad poole krediidisummast majandid oma majandusliku stimuleerimise fondide vahenditest. Kahjumiga ja madala rentaablusega kolhoosides, sovhoosides ja teistes rüklikes põllumajanduettevõtetes võidakse erandina kustutada krediidi seda osa riigieelarve vahenditest.

Töötajad tasuvad krediiti vastavalt majandiga sõlmitud kohustusele iga kuu vähemalt ühe kolmandiku ulatuses kohustuses näidatud kvartali­makse summast - seda alates elamu ekspluatatsiooni võtmise akti allakirjutamisele järgnevast kvartalist. Töötajad tasuvad krediidimakseid sularahas majandi kassasse või hoiukassasse, samuti sideettevõtete kaudu ülekande teel majandi arvele. Nad võivad esitada ka avalduse, et nende töötasust iga kuu peetakse kinni krediidimaksed, või anda hoiukassale käsundi summade ülekandmiseks nende hoiuarvelt.

Millised on elamu saanud töötaja kohustused?

1) Teha majale vajalikku remonti;

2) täita kõiki tehnilisi, sanitaar-, tuletõrje- ja muid nõudeid elamu hooldamiseks;

3) säilitada õueaiamaal ja krundi punasel joonel kogu kõrghaljastus (välja arvatud puude raiumine ja ümberistutamine RSN täitevkomitee kirjalikul loal) ning teostada haljastustöid;

4) tasuda kohustusliku kindlustuse maks, samuti riiklikud ja kohalikud maksud hoonete ja õueaiamaa eest;

5) elamut mitte ümber ehitada ja mitte püstitada õueaiamaal uusi ehitusi ilma majandi ja RSN-i vastavate organite loata.

Kuidas toimida siis, kui töötaja lahkub majandist?

Töötajad, kes lahkuvad majandist või loobuvad möjuva põhjuseta tööst majandis enne 25 aasta möödumist majja asumisest, on kohustatud ehitatu majandile üle andma. Majand hüvitab endisele töötajale maja ehitamiseks tehtud esiatgse sissemaksu, mis ta on tasunud krediidivõlgnevuse kustutamiseks, peab aga kinni hoonete kulumismaksumuse vähemalt amortisatsioonieraldiste ulatuses.

Kuid lahkunud töötaja võib ka elamu omandamiseks hüvitada majandile elamu ja majapidamishoonete ehitamiseks riigieelarvest ja majandi vahen­ditest tehtud kulutused täies ulatuses ning jääda majavalduse omanikuks.

Töötaja majandist lahkumisel mõjuvatel põhjustel jääb tema kohustus täielikult jõusse.

Kuidas toimitakse töötaja surma korral?

Lepinguga üleantav maja läheb pärimisele üldistel alustel.

RAOUL MALVRE,

Eesti NSV Agrotööstuskoondise

Ehituse Peavalitsuse juhataja asetäitja


 


Mittemüstiline (aja)lugu ehk ajaloost, müstikast ja ajaloo müstifitseerimisest.

 

Mida kaugemale arenes inimühiskond, seda rohkem tekkis vajadus inimese teadvusega manipuleerimise järele. Inimene areneb inimeseks ainult suheldes inimestega, paljude inimestega, aga sellest jääb väheseks. Inimesi, nende suuri hulki, on vaja juhtida, ning panna neid mõnikord tegema asju, mis ei pruugi sugu olla neile kasulik. Seda nähtust ongi hakatud nimetama teadvusega manipuleerimiseks. Üheks määranguks on: „Enamikel juhtudel tuleb manipuleerimise all mõista varjatud psüühilist mõjutamist, mis on järelikult kahjulik isikutele, kellele on see suunatud. Lihtsamaks näiteks võib olla reklaam.“ Herbert Schiller kirjutab: „ Edukuse tagamiseks peab manipuleerimine olema märkamatu. Edu on garanteeritud kui manipuleeritav usub, et kõik toimuv on loomulik ja vääramatu.. Lühidalt öeldes peab manipuleerimiseks olema selline moonutatud tegelikus, milles selle olemasolu ei ole tajutav.“

Manipuleerimise lõppeesmärk on eriti varjatav, et manipulatsiooni avastamisel ei tuleks avalikuks tegelik siht. Sellepärast on informatsiooni varjamine vajalik, kuigi mõnikord kasutatakse „täielikku avalikustamist“, mil' poliitik raputab endale tuhka pähe ja valab pisaraid. Igal juhul nõuab manipuleerimine meisterlikust ja teadmisi.

Kõik see tuli meelde kui jäin juhuslikult kuulama 26 septembri saadet „Müstiline Venemaa“ pealkirjaga Lenin ja intelligents. See, et Lenin ei tundnud tsaari aegse intelligentsi vastu erilist sümpaatiat, pole olnud kunagi saladuseks. Suhtumine oli vastastikune. Osa intelligentsist ei pooldanud nõukogude võimu, sest see likvideeris nende privileegid, nende erilise seisuse

ühiskonnas. Esirinda tõusis ju harilik tööinimene. Pealegi seadis uus hariduspoliitika eesmärgiks hariduse kattesaadavuse kõigile soovijaile, olenemata soost, vanusest ja, põhiline, varanduslikust seisusest.

Nõukogude võimu ja selle esindaja Lenini intelligentsi sallimatuse põhjuseks oli see, et selle esindajad ei soovinud teha koostööd uue võimuga ja paljudel juhtudel võtsid aktiivselt osa võitlusest selle vastu. Ja seda sel ajal kui kirjaoskajad, haritud inimesed olid uuele võimule vajalikud mitte vähem kui leib.

Hr. Vseviov ei jäta muidugi mainimata Lenini negatiivset suhtumist kodalikku intelligentsi, jättes aga targu arutlused selle põhjustest. Selle asemel hakkab paljusõnaline arutelu kirjaoskamatuse likvideerimise teemal. Käib ka arutlus tsitaatide teemal ja viimased ei jää tulemata. Loetakse ette Lenini tsitaadid, kuidas ta olevat tegelikult tõlgendanud kirjaoskamatuse likvideerimist. „Seda ei tule üldsegi tõlgendada nii, nagu me pürgiksime uue intelligentsi loomise suunas“, ja nüüd selgitatakse kuulajatele, et lugema ja kirjutama (kirju ja päevikuid?) õpetamine ei õpeta veel inimest mõtlema. Edasi selgitatakse kuulajatele, et Lenin selgitab mõtet, mis on nüüd(?) tal tekkinud seoses kirjaoskamatuse likvideerimisega: „Kirjaoskamatust tuleb likvideerida vaid selleks, et iga talupoeg ja tööline saaks iseseisvalt, teiste abita lugeda ...“ Ja nüüd järgneb hr. Vseiovilt pikk selgitus, mida kõike võiks lugeda – aga Leninil on ainult üks soov „ lugeda meie dekreete, käske, üleskutseid. Ning see ongi kõik.“ Edasi selgitab hr. Vseviov veel kord (vist nendele, kes pole veel aru saanud), et Leninile pole intelligentsi vaja ja kirjaoskuse õpetamine ei vii uue intelligentsi loomiseni.

Kellele, kus ja millal avaldas Lenin sellised mõtted, pole täpsustada vaja. Ja milleks ? Kes seda ikka tuleb küsima? Kuulajad olgu tänulikud, et nendega jagati nii väärtuslikku infot!

Aga siiski! Kas pole huvitav teada saada, millal inimene, kes välisinterventsiooni ja Kodusõja ajal, veebruaris 1919 a, kui riigil oli puudu kõigest ja kõigist, kui kaalul oli selle võimu püsimajäämine üldse, teeb ettepaneku:

Seada sisse tasuta ja kohustuslik üldine ning polütehniline (teoorias ja praktikas kõiki tähtsamaid tootmisharusid tutvustav) haridus kõigile mõlemast soost kuni 16-aastastele lastele.

Anda kõigile õpilastele toitu, riideid ja õppevahendeid riigi kulul.

Õpetada välja kommunismiideed omaks võtnud uute õpetajate kaader.

Nõukogude võim peab kõigiti aitama töölistel ja töötavatel talupoegadel ennast harida ja arendada (raamatukogude, täisealiste koolide, rahvaülikoolide, loengukursuste, kinode, stuudiote jms. Organiseerimine). (VK(b)P programmi projekti mustandvisand, 23.02.1919. „Petrogradskaja Pravda, nr 43)

Septembris 1919 a. avaldatakse määrus Töölisfakulteetide organiseerimisest ja septembris 1920 antakse välja VNSFV Rahvakommisaride Nõukogu dekreet „Töölisfakulteedidest“. Need fakulteedid olid ette nähtud inimeste ettevalmistamiseks kõrgkoolis õppimiseks.

1932/33 a oli üle 1000 töölisfakulteedi, kus õppis ligi 350 tuhat inimest.

Millal ja kellele siis ikka teatas Lenin, et intelligentsi pole vaja?

Internetist leiame, et see info on pärit kunstnik J. Annenkovi memuaaridest, „Minu kohtumiste päevik. Tragöödiate tsükkel.“, avaldatud New-Yorgis 1966 a. ja 1991 a. Leningradis, kirjastuse Iskustvo poolt.

Raadio Vabadus 21.07.2002 a J. Olšanskaja saatest „Lenini nimekiri“ öeldi, et need andmed on pärit Lenini jutuajamisest kunstnik J. Annenkoviga 1923 aastal. Mõned teised andmed räägivad, et see jutuajamine, Annenkovi ja Lenini vahel, toimus hoopis 1921 aastal. Originaali pole lugeda õnnestunud.

 

1924 a. määratakse Annenkovile, üleliidulisel konkursil, I preemia Lenini portree eest. Samal aastal sõidab ta Veneetsiasse rahvusvahelisele kunstinäitusele ja asub pärast seda elama Pariisi, kus sureb 1974 a.

22.07.2009 a. ilmub „Radio Vabaduses“ I. Tolstoi artikkel, pühendatud J. Annenkovi 120. sünnipäevale, „Ühesilmne valetaja“ ( http://www.svobodanews.ru/content/article/1782721.html). Artiklis seab autor kahtluse alla mälestustes kirjeldatud sündmuste tõesuse, seoses Annenkovi eaga kirjutamise hetkel ja ajaga, mis on möödunud kirjeldatud sündmustest. Samuti on kahtlust äratav asjaolu, et miks need inimesed avaldasid just temale oma „salajasi mõtteid“.

Miks oli sellist Lenini tegelikku soovi vaja mitte avalikustada nii kaua, üle 50 aasta?

Tõesti! Miks pidi Lenin rääkima just temale, juhuslikule inimesele, intelligentsi mittevajalikusest loodavas riigis. Arvestades Lenini töid ja tegemisi riigi ülesehitamisel, oli tegemist inimesega, kes jagas majandusest üpris palju. Arvata võib, et Annenkovist rohkem. Teha agraarriigist industriaalriik, aga see oli Lenini idee, ei ole kuidagi võimalik ilma intelligentsita s. o. teadlasteta, insenerideta, õpetajateta.

Seada kummalisem on kuulata hr. Vseviovi ebaloogilisi nämmutusi sel teemal.

Ta püüab kuulajaid veenda, et enamlastel polnud vaja raamatuid lugevaid inimesi, aga ei selgita miks pöörati nii suurt tähelepanu raamatukogude loomisele.

Rääkida tegelikele sündmstele vastupidist, tuginedes ühe, Nõukogude võimu suhtes vaenuliku inimese ühepoolsele, tõestama väitele ja laiendada seda terveks teooriaks... . Kui eetiline on ikka selline tegevus? Arvestades, aga hr. Vseviovi stiili ei panegi see väga imestama. On ta ju varemgi öelnud, et kuigi see ja see rääkis ja kirjutas seda ja seda, aga MEIE ju TEAME(!), mida ta MÕTLES tegelikult. Ega ta muidugi ei täpsusta kunagi, kes on need MEIE, ega ka meetodit, kuidas saab lugeda kümneid aastaid tagasi surnud inimese tegelikke mõtteid.

On olemas ajaloolased ja on olemas ajaloo õppejõud. Esimene püüab selgitada välja tõde, teine tõlgendab ja laotab massidesse lugu, mis vastaks antud hetke poliitilisele kontseptsioonile.

Kahju, et Vikerraadiole sobib selle saate tegemiseks ajalooga manipuleeria.

Aga kui nii palju inimese on nõus enda lollitamisega, siis nagu öeldakse: „Eesmärk pühendab abinõu“.

 

26 septembri saates „Müstiline Venema“ tuleb hr Vseviov lagedale järjekordse paljastusega bolsevike ja eriti nende liidri Lenini silmakirjalikusest. Kuulutanud välja ülevenemaalise kirjaoskamatuse likvideerimise programmi. Välisinterventsiooni ja Kodusõja tingimustes, kui riigis oli puudus kõigest ja kaalul oli sellise süsteemiga riigi püsimajäämine üldse, tulla välja ettepanekuga:

-Seada sisse tasuta ja kohustuslik üldine ning polütehniline (teoorias ja praktikas kõiki tähtsamaid tootmisharusid tutvustav) haridus kõigile mõlemast soost kuni 16-aastastele lastele.

- Anda kõigile õpilastele toitu, riideid ja õppevahendeid riigi kulul.

- Õpetada välja kommunismiideed omaks võtnud uute õpetajate kaader.

- Nõukogude võim peab kõigiti aitama töölistel ja töötavatel talupoegadel ennast harida ja arendada (raamatukogude, täisealiste koolide, rahvaülikoolide, loengukursuste, kinode, stuudiote jms. Organiseerimine).

    Ja kõik see mille nimel? Nüüd järgnebki hr Vseviovi selgitus:

„Seda ei tule üldsegi tõlgendada nii, nagu me pürgiksime uue intelligentsi loomise suunas“ ja nüüd selgitataks kuulajatele, et lugema ja kirjutama (kirju ja päevikuid?) õpetamine ei õpeta veel inimest mõtlema. Edasi selgitatakse kuulajatele, et Lenin selgitab mõtet, mis on nüüd tal tekkinud seoses kirjaoskamatuse likvideerimisega: „Kirjaoskamatust tuleb likvideerida vaid selleks, et iga talupoeg ja tööline saaks iseseisvalt, teiste abita lugeda ...“ Ja nüüd järgneb hr. Vseiovilt pikk selgitus, mida kõike võiks lugeda – aga Leninil on ainult üks soov „ lugeda meie dekreete, käske, üleskutseid. Ning see ongi kõik.“ Edasi selgitab hr. Vseviov veel kord (vist nendele, kes pole veel aru saanud), et Leninile pole intelligentsi vaja ja kirjaoskuse õpetamine ei vii uue intelligentsi loomiseni.

 

Kust on need Lenini mõtted pärit ei selgitata. Ja milleks? Kuulaja olgu tänulik, et teda on järjekordselt „valgustatud“!

Otsing internetis annab, et Lelini silmakirjalikuse paljastus, tuleb kunstnik J. Annenkovi memuaaridest „Minu kohtumiste päevik. Tragöödiate tsükkel.“, avaldatud New-Yorgis 1966 a. ja 1991 a. Venemaal, Leningradis kirjasuse Iskustvo poolt. Laiemale üldsusele saab see teatavaks J. Olšanskaja saatest „Lenini nimekiri“ ( Raadio Vabadus 21.07.2002 a).

J. Annekov on kunstnik, kellele 1924 a. üleliidulisel konkursil, määratase I preemia Lenini portree eest. Samal aastal saadetakse ta kunstinäitusele Veneetsiasse, kust ta siirdub elama Pariisi ja enam tagasi ei pöördu.

22.07.2009 a. ilmub „Radio Vabaduses“ I. Tolstoi artikkel, pühendatud J. Annenkovi 120. sünnipäevale, „Ühesilmne valetaja“ ( http://www.svobodanews.ru/content/article/1782721.html). Artiklis seab autor kahtluse alla mälestustes kirjeldatud sündmuste tõesuse, seoses Annenkovi eaga kirjutamise hetkel ja ajaga, mis on möödunud kirjeldatud sündmustest. Samuti on kahtlust äratav asjaolu, et miks need inimesed, k.a. Lenin, avaldasid just temale oma „salajasi mõtteid“, mis kuidagi sobinud kokku tema tegudega. Miks oli sellist Lenini tegelikku eesmärki vaja varjata nii kaua, üle 50 aasta?

Tõesti! Miks pidi Lenin rääkima just temale, kunstnikule, intelligentsi mittevajalikusest loodavas riigis. Arvestades Lenini töid ja tegemisi riigi ülesehitamisel, oli tegemist inimesega, kes jagas majandusest üpris palju. Arvata võib, et Annenkovist rohkem. Teha agraarriigist industriaalriik, aga see oli Lenini idee, ei ole kuidagi võimalik ilma intelligentsita s. o. teadlasteta, insenerideta, õpetajateta.

Seada kummalisem on kuulata hr. Vseviovi ebaloogilisi nämmutusi sel teemal.

On olemas ajaloolased ja on olemas ajaloo õppejõud. Esimene püüab selgitada välja tõde, teine tõlgendab ja laotab massidesse lugu, mis vastaks antud hetke poliitilisele kontseptsioonile.

Kahju, et Vikerraadiole sobib selle saate tegemiseks rahaahne ajalooga manipuleerija.

Aga kui nii palju inimese on nõus enda lollitamisega, siis nagu öeldakse: „Eesmärk pühendab abinõu“.

Mar. 1st, 2009

Kuidas raha luuakse?

Millised reeglid seda juhivad ja kuidas see tegelikult ühiskonda mõjutab?

 

Kõik need küsimused ei huvita elanikkonna enamust.

 

Maailmas, kus 1% rahvastikust omab 40% planeedi rikkusest. Maailmas, kus 34000 last sureb iga päev vaesusse või ravitavatesse haigustesse ja kus 50% maailma elanikkonnast elab vähem kui kahe dollariga päevas...

 

Üks asi on selge - miski on väga valesti.

 

Ja kas me oleme sellest teadlikud või mitte, kõigi meie asutatud institutsioonide, ja seega ühiskonna enda eluveri, on raha.

 

Seepärast on vältimatu mõista seda rahapoliitika institutsiooni taipamaks, miks meie elud on sellised, nagu nad on.

 

Kahjuks vaadatakse majandusteadusele pahatihti kui millelegi segasele ja igavale. Lõputud finantsžargooni voolud koos hirmutava matemaatikaga võtavad inimestelt koheselt isu kõike seda mõista.

 

Siiski fakt on: finantssüsteemile omistatud keerukus on vaid mask, et varjata üht sotsiaalselt kõige enam paralüseerivat struktuuri, mida inimkond nii kaua on talunud.

 

"Keegi pole orjastatud lootusetumalt kui need, kes arvavad et nad on vabad. "

 

Mõne aasta eest USA Keskpank Föderaalreserv andis välja dokumendi pealkirjaga "Kaasaegse Raha Mehhaanika" See trükis selgitab institutsionaliseeritud raha loomise praktikat, mida kasutatakse Föderaal- Reservis ja globaalsete kommertspankade võrgus.

 

Avalehel sätestab dokument oma eesmärgi: "Selle brošüüri eesmärk on - kirjeldada rahaloomise põhiprotsessi osalise reserviga pangasüsteemis. "

 

Järgnevalt kirjeldatakse osalise reserveerimise protsessi mitmesuguse pangandusterminoloogia abil, mille tõlge kõlaks umbes nii: USA valitsus otsustab, et vajab mõningast raha. Seega pöördub ta FR-i poole ja taotleb ütleme näiteks 10 miljardit dollarit.

FR vastab "Muidugi, me ostame teilt 10 miljardi eest riiklikke väärtpabereid. " Seega võtab valitsus paberid, joonistab neile mõned ametlikuna näivad kujundid ja nimetab nad väärtpaberiteks.

Siis annab neile väärtuse kogusummas 10 miljardit dollarit ja saadab need FR-i.

Vastutasuks FR joonistab oma muljetavaldavad paberitükikesed. Ainult et seekord nimetatakse neid Föderaalreservi pangatähtedeks niisamuti väärtusega 10 miljardit dollarit.

Seejärel FR vahetab need pangatähed väärtpaberite vastu.

Kui see vahetus on toimunud, võtab valitsus 10 miljardit Föderaalreservi rahatähtedes ja paneb need pangakontole.

Sellel arvel muutuvad need paberrahad ametlikult seaduslikuks rahaks, lisades 10 miljardit USA rahavarusse.

Ja ongi kõik! 10 miljardit uut raha on loodud!

Loomulikult on see näide üldistus. Sest tegelikkuses toimuvad need tehingud elektrooniliselt, üldsegi paberit kasutamata.

Faktiliselt vaid 3% USA rahavarust eksisteerib füüsilisel kujul. Ülejäänud 97% eksisteerib põhiliselt vaid arvutites.

Valitsuse väärtpaberid on nüüdsest tegelikult võlakohustused ja kui FR need tellib raha eest, mis loodi õhust, siis valitsus tegelikult lubab maksta tagasi selle raha FR-le. Teiste sõnadega, raha loodi võlast.

 

Selline paradoks viib aju lühisesse - kuidas saab raha või väärtust luua võlast või võlakohustustest? See saab selgemaks järgmise näite varal.

Niisiis - vahetus toimus. Ja nüüd 10 miljardit dollarit asub kommertspanga kontol.

Vaat siin läheb asi eriti huvitavaks. Tuginedes osalise varuga praktikale see 10 miljardit dollarit hoiust muutub koheselt osaks pangareservist. Nagu kõik hoiused.

Ja vastavalt reservi nõudele, nagu sätestatud "Kaasaegses Raha Mehhaanikas", "Pank peab säilitama seadusega nõutud reservi mis on võrdne ette kirjutatud protsendiga tema hoiustest. "

Seejärel määratletakse see protsent: "Vastavalt praegustele reeglitele nõutud reserv enamusele kontodest on 10%."

See tähendab et 10 miljardilisest raha hoiusest      10% ehk 1 miljard säilitatakse nõutud reservina.

Samal ajal kui ülejäänud 9 miljardit moodustavad ülemäärase varu - mida saab kasutada kui alust uuteks laenudeks.

On loogiline oletada, et need 9 miljardit sõna otseses mõttes tekivad eksisteerivast 10-miljardilisest hoiusest.

Ometigi pole see tegelikult oluline. Tegelikult need 9 miljardit lihtsalt loodi õhust

lisaks juba eksisteerivale 10 miljardilisele hoiusele.

Vaat kuidas kasvab raha hulk.

Nagu sätestatud "Kaasaegses Raha Mehhaanikas": "Loomulikult nemad" - pangad - ei maksa tegelikult välja rahalaene, mida nad saavad hoiustena. Kui nad seda teeksid, siis lisaraha ei tekiks. Mida nad tegelikult teevad, kui annavad laene, see on võtavad vastu võlakohustusi – laenulepinguid vastutasuks laenule - raha kandmisele laenajate hoiuarvetele. Teiste sõnadega, 9 miljardit saab luua mitte millestki lihtsalt seepärast et on olemas nõudlus sellise laenu järele, ja et on olemas 10 miljardit rahalist hoiust, et rahuldada reservinõudeid.

Oletame nüüd, et keegi läheb panka ja laenab endale need taaslaenamiseks vabad 9 miljardit. Suure tõenäosusega liigub see raha laenaja isiklikule pangaarvele. Seejärel protsess kordub.

Seegi hoius saab osaks pangareservist. 10% säilitatakse ja 90% 9-st miljardist ehk 8,1 miljardit on saadaval kui värskelt loodud raha uuteks laenudeks. Ja loomulikult see 8,1 saab laenatud välja ja taashoiustatud, luues lisaks 7,2 miljardit...

ja veel 6,5 miljardit...

ja veel 5,9 miljardit... jne.

See rahaloomise tsükkel võib tehniliselt jätkuda lõputult.

Keskmine matemaatiline tulemus on, et algsest 10 miljardist dollarist saab luua ligi 90 miljardit. Teiste sõnadega: Igast hoiusest pangandusse on võimalik õhust luua 9 korda samapalju raha!

Raha-judinad. Küsige lahkelt Ameerika Pangalt purgitäis hetkepealt rahustavat raha. R- A-H-A mugava personaalse laenuna.

Nüüd, kus me mõistame, kuidas luuakse raha selles osalise reserviga pangandussüsteemis, kerkib pähe loogiline ja samal ajal petlik küsimus: Mis tegelikult annab väärtuse sellele värskelt loodud rahale?

Vastus: raha mis juba eksisteerib. Uus raha põhimõtteliselt varastab väärtust juba eksisteerivalt rahalt.

Kuna üldine rahakogus kasvab sõltumata nõudlusest kaupade ja teenuste järele

ja kuna nõudlus ja selle rahuldamine on tasakaalus, siis hinnad tõusevad, vähendades iga dollari ostujõudu.

Tavaliselt nimetatakse seda inflatsiooniks ja inflatsioon on põhiolemuselt avalikkuse varjatud maksustamine.

Mida meile tavaliselt soovitatakse? Makske rohkem palka!

Nad ei ütle: lahjendage raha väärtust.

Nad ei ütle: devalveerige raha.

Nad ei ütle: petke kindlustatud inimesi. Nad ütlevad: alandage intressi.

Tõeline pettus on see, kui me alandame raha väärtust.

Kui loome raha õhust, pole meil mingeid sääste. Kuid on siiski niinimetatud "kapital".

Seega minu küsimus taandub järgnevaks: Kuidas siis saame lahendada inflatsiooni probleemi?

Suurendades raha hulka koos suurema inflatsiooniga, loomulikult ei saa. Osalise reserviga rahandussüsteem on juba oma olemuselt inflatsiooniline.

Kuna rahahulga suurendamine ilma kaupade ja teenuste hulga proportsionaalse kasvuta majanduses alati odavdab raha.

Kiire pilguheit dollari ja rahamassi ajaloolisele väärtusele versus raha mass asetab asjad lõplikult oma kohale.

Pöördvõrdelisus on ilmne. 1 dollar aastal 1913 on võrdne 21,60 dollariga aastal 2007.

See tähendab 96%- st devalvatsiooni sestpeale, kui loodi Föderaalreserv.

Võõrandamatu ja igavese inflatsiooni reaalsus näib absurdsena ja majanduslikult ennasthävitavana.

Mõelge vaid, kui absurdselt, pehmelt öeldult, meie rahandussüsteem tegelikult toimib.

 

Meie finantssüsteemis raha - see on võlg ja võlg - on raha.

See on rahamassi graafik aastatest 1950-2006.

See on USA rahvuslik võlg samal perioodil.

Huvitav, et tendents on pea sama.

Mida rohkem raha, seda suurem võlg Mida suurem on võlg, seda rohkem raha on.

Teisiti öeldult: iga dollar sinu rahakotis on kellegi poolt kellelegi võlgu antud.

Meenutuseks: ainus viis, kuidas raha saab tekkida, on- anda kellelegi laenu.

Seepärast, kui kõik, kaasa arvatud valitsus, oleks võimeline ära maksma oma võlad, kaoks ringlusest viimnegi dollar.

"Kui meie rahandussüsteemis poleks võlgu, poleks ka mingit raha"

- Mariner Eccies, Föderaalreservi juhataja 30. septembril 1941.

 

Tegelikult viimane kord ameerika ajaloos, mil rahvuslik võlg täielikult ära maksti, oli 1835, peale seda kui president Andrew Jackson sulges keskpanga, Föderaalreservi eelkäija.

Tegelikult pöörles Jackson'I kogu poliitiline platvorm ümber tema kohustuse sulgeda keskpank.

Ta kinnitas: "Suured pingutused praeguse panga poolt, kontrollimaks valitsust pole midagi muud kui saatuse eelaimdus, mis ootab ameerika rahvast - takerdumine sellesse alalhoidlikku institutsiooni

või asutada uus niisamasugune. "

Kahjuks oli see teadmine lühiajaline.

1913 rajasid maailma pankurid edukalt teise keskpanga - Föderaalreservi. Ja kuni see institutsioon eksisteerib, on igavene võlg garanteeritud.

Niisiis oleme rääkinud sellest, kuidas raha luuakse võlgadest läbi laenu.

Need laenud põhinevad pankade reservil, aga reservid tulenevad hoiustest.

Ja suvalisest hoiusest saab - luua 9 korda suurema summa, vähendades seeläbi rahamassi väärtust ja tõstes hindu.

Ja kuna kõik see raha on loodud võlast ja kaootiliselt ringleb kaubanduses, on inimesed nende algsest võlast eraldatud.

Ja odavdamine toimub seal, kus inimesed on sunnitud töötama sandikopikate eest,

et teenida veidikegi raha, mis kataks nende elamiskulud.

Nii väärastunud ja tagurlik kui see ka ei näiks, on siiski veel üks asi, mille oleme tähelepanuta jätnud.

Ja see on see struktuurielement, mis paljastab kogu süsteemi petturliku olemuse.

 

Intress.

Kui valitsus laenab raha FR-ilt, või kui isik laenab raha pangalt tuleb võlg alati maksta tagasi algse intressiga.

Teiste sõnadega, peaaegu iga maksevahend tuleb lõpuks tagastada pangale ja koos protsentiga.

Aga kui kõik raha on laenatud keskpangast ja paljundatud kommertspankade poolt läbi laenude, ainult "laenusumma" on muutunud rahamassiks. Kus on siis raha, millega katta kõiki laenuprotsente?

Mitte kuskil. Seda pole olemas.

Tagajärjed on vapustavad, kuna võlgu oldav summa on alati suurem kui ringluses olev rahahulk.

Vaat miks on inflatsioon majanduses püsiv.

Uut raha on aga vaja, et katta lõputut puudujääki, mis ehitatud süsteemi sisse, põhjustatud vajadusest maksta intressi.

See tähendab ka, et matemaatiliselt on laostumine sõna otseses mõttes sisse kirjutatud süsteemi endasse. Ja alati saavad olema vaesed ja puudustkannatavad.

See on nagu mäng muusikatoolidega: niipea kui muusika vaikib, jääb keegi alati kaotajaks. Ja selles ongi asja mõte. See viib alati tõelise rikkuse indiviididelt pankadele. Kui te pole võimeline välja maksma hüpoteeki, siis võtavad nad teie omandi.
http://www.overstream.net/view.php?oid=mgmfs3uvsjek



Mar. 1st, 2009


1. Понятие государства

Государство — это люди, живущие на определенной территории и объединенные властью. Таким образом, государство есть организация власти в обществе.

Государство является особой социальной организацией, имеющей признаки, отличающие ее от догосударственных организаций и от других организаций цивилизованного общества.

Признаки государства:

1. Государственная власть является публичной

Государственная власть является необходимым условием существования общества и используется для руководства совместной деятельностью людей и поддержания общественного порядка.

Власть есть воздействие одних людей на поведение (деятельность) других, при этом одни подчиняют своей воле других. Власть является социальным отношением.

Публичная власть — это власть, которая:

а) распространяется на все общество;

б) выступает от имени всего общества;

в) действует в интересах всего общества;

г) носит безличный характер, т.е. распространяется на всех лиц, находящихся на определенной территории.

http://lawers-ssu.narod.ru/subjects/theory/lect_TGP.htm#02.01.00.00.00.00.00.00.00
 


Eesti ametiühingud

89 aastat Eestimaa ametiühingute I kongressist.

Kui te trükite portaali www.neti.ee otsingumootorisse “Eesti ametiühingute ajalugu”, ei leia te vastuseks midagi. Eesti avatud ja internetiseeritud ühiskonnas ei pea internet olema kohaks, kus igaüks võiks saada mitmekülgset teavet. Ja mis seal rääkida ametiühingute ajaloost kui isegi riigi ajalooga on asjad kehvad.

EAKL kodulehelt, ajaloo alt, leiate lehekülje jagu aastanumbreid, selgituseks maksimaalselt kolmerealine tekst.

Üks nendest on: “30. august 1919 Eesti ametiühingute I ülemaaline kongress. Eesti Vabariigi valitsus saatis kongressi laiali.”

Mis eelnes sellele kongressile?  Ametiühingute tekkimise ja tegevuse ajalugu on kõikidel kontinentidel ühesugune – töörahva võitlus kapitalistidega oma elujärje parandamise eest ja kapitalistide poolsed vastureaktsioonid.   Võitluses ametiühingute vastu kasutas kapital kõiki võimalikke vahendeid, liidrite äraostmisest ja mõrvamisest rahumeelsete demonstratsioonide tulistamiseni riiklike relvastatud jõudude poolt (nt mai 1886 Chicagos, mai 1905 Varsavis, mai 1931 Rootsis). Maailmas toimunu kohta on info internetis saadaval, eestimaa elanikud peavad ootama, millal leidub mõni asjast huvitatud ajaloolane. Asjakohaste arhiivimaterjalide avaldamist internetis annab aga Eestis veel kaua oodata.
Ei looda, et seda kuupäeva tuletatakse eesti meedias eriti meelde, aga meelde tuletada oleks mida!
Ei erine ametiühingute saatus Eestis teiste riikide ametiühingute saatusest. Ametiühingute moodustamise ja töö takistamine kõikvõimalike vahenditega: aktivistide jällitamine, vangistamine, mõrvad. Trükikodade rüüstamine ja ajalehtede sulgemine. Ametiühingute ruumide rüüstamine ja sulgemine, ühingute töö keelustamine jne.  Ja siiski on just see tähtpäev eriline! Eriline on ta selle poolest, et see oli just ESIMENE! Esimene Eesti ametiühingute kongress, kuigi tunnustamata, aga väljakuulutatud Eesti kodanlikus vabariigis.
Kokku tulid 417 delegaati, kes esindasid 116 organisatsiooni umbes 37000 liiget. See oli tööinimeste igati demokraatlik tahteavaldus.
Järgmisel päeval, 31 augustil, kuulutati kongress Tallinna linnakomandandi, Rõugu, poolt suletuks. Ameerika alama, kapten Reissare, relvastatud sõjardid blokeerisid kõik väljapääsud. Arreteeriti 76 delegaati, kes toimetati politseisse. Neile lisandus veel linnas arreteerituid. Kokku 102 töölisliikumise aktivisti laaditi lihtsalt vagunisse ja viidi Irboska suunas. Jõudnud lahingutegevuse rajooni, eraldati arreteeritutest 26 inimest, keda viidi ülekuulamisele, ülejäänud saadeti soomusrongi ette paigutatud lahtisel platvormil rindejoonele, kus nad aeti soomusrongi saatel üle rindejoone.  26 arreteeritust 25 lasti, ilma kohtuotsuseta, maha Irboska rabas. Maha lasti AÜ Kesknõukogu esimees Aleksander Annus, sekretär Eduard Hammer, juhatuse liige, Noblessneri tööline Johannes Allikas, kongressi presiidiumi liige Mhkel Koolmeister, kongressi delegaadid, töölisnäitlejatest abielupaar Marta ja Alfred Umberg, tööliste söökla juhataja Pauline Gutmann, Johannes Kutnik, kuller Johannes Mahoni, Tselluloosi tööline kütja Johannes Peskman, Noblessneri tööline Aleksander Pruul, Juhan Rätsep, Johannes Veismann, Dvigateli tööline Juhan Tippo, Volta tööline August Vollman, Tselluloosi tööline Karl Volbrück, Krulli tööline Martin Õun, raudteelane August Truuder, metallitööliste esindaja Johannes Riisman, Maalrite esindaja Harald Vennikas, ehitustööliste esindaja Martin Schmidt, Narva Kreenholmi tööliste esindaja Aleksander Jääger, Kohila paberivabriku tööliste esindaja Aleksander Kummer, vaestearst dr. Jüri Rebane ja sotside delegaat Villem Maasik. Mahalaskjateks olid 2. soomusrongi ülem kapten Lepp, tema adjutant Janson, kapten Paap, leitnant Meibaum, 6. polgu ülem Lukin ja rida teisi ohvitsere.

Mis oli siis nende , nii väljasaadetute kui mahalastute, süü? Milline oli see "koletu kuritegu"? Mis oli see, mis lubas end demokraatlikuks nimetaval valitsusel, rahva valitsusel(!), tappa inimesi ilma kohut pidamata? See “koletu kuritegu” oli nõudmine lõpetada sõda!!! Lõpetada sõjaväljal eesti inimeste tapmine võõraste ideaalide eest, võõraste kasumi nimel.
Kommunistlik propaganda?! Vaatame, kas ikka on! 
Eesti Nõukogude valitsus, koos oma ja seda toetanud NV vägedega oli taganenud Vene territooriumile. Vene valgekaartlaste esimene sõjakäik Petrogradi vallutamiseks kukkus läbi ja rindejoonel, mis asus Vene territooriumil, sõjategevus lakkas.  “Sõdimisest eestlastega ei tahtnud kommunismiehitajad 1919. aasta augustis enam üldse midagi kuulda”. (Pärnu Börs, 18 august 2008 lk 3). Nõukogude Vene ei tahtnud tõesti Eestiga sõdida! Ei Nõukogude aegses, ega hilisems ajaloo käsitluses ei räägita Venemaal midagi sõjast Eestimaa vastu. Räägitakse sõjast Vene valgekaartliku liikumise vastu, mis püüdis taastada Venemaad endise tsaaririigi piirides ja rahvuslikest liikumistest, mis toetasid suuremal või väiksemal määral seda liikumist. Ühendas neid ühine viha enamlaste vastu, lahutas Vene valgekaartlaste soovimatus tunnistada rahvuslike kodanlaste iseseisvust. Nõukogude Vene valitsuse esimene ettepanek sõja lõpetamseks tehti 1919. aasta aprillis, enne Judenitši esimest sõjakäiku. Sellele ettepanekule ei vastatud üldse ja kodanliku Eesti väeosad võtsid osa pealetungist Petrogradile. Pealetung löödi tagasi ja rindejoon stabiliseerus Eesti kodanlikule valitsusele soodsalt, väljaspool Eesti territooriumi. 1919. aasta suvel kinnitas NV ametlikult veel kord, et ükski Punaarmee osa, ka eesti kütipolgud, ei tungi Eesti territooriumile. See oli juba mitte ainult Eesti valitsuse, vaid ka Eesti territooriumi tunnustamine. Miks siis ei haaratud kinni võimalusest lõpetada välisvõla suurendamine ja eesti inimeste tapale saatmine? Vastupidi! Asutav Kogu kinnitab oma istungil, 29 augustil 1919 a, et valitsusel on õigus võtta välisvõlga 20 miljoni(!) dollari ulatuses. On teada, et see võlg võeti sõja jätkamiseks, sest Judenitši armee  valmistus uueks pealetungiks ja liitlased soovisid (loe: nõudsid) eestlaste osavõttu sellest sõjakäigust.
31 augustil 1919 saatis NV valitsus järjekordse ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks. Nüüd ei saanud kodanlik valitsus seda oma rahva ja sõdurite eest enam varjata ja 17. septembril algasidki Pihkvas läbirääkimised Eesti ja NV delegatsioonide vahel. See ei meeldinud muidugi sõja rahastajatele Läänest. Eestisse oli just saabunud suurem hulk varustust toiduainete ja sõjamoona näol. Toiduainete sissevedu kasvas koguni kolm korda, võrreldes 1918 aastaga. Hoiatused ei jäänud muidugi tulemata, nii Inglismaa kui Ühendriigid ähvardasid katkestada igasugu toetuse kui Eesti peaks jätkama läbirääkimisi. Ameeriklased panid pahaks isegi maa äravõtmise parunitelt! Mõjus! 18 septembril läbirääkimised katkesid. Varsti pärast seda alustasid Vene valgekaartlased uut pealetungi Petrogradile, toetamaks Denikini, poolakate ja Koltšaki pealetungi.
Nii tulebki välja, et Eesti kodanlik valitsus saatis oma inimesi surema Vene impeeriumi taaselustamise eest, kus Eesti iseseisvusel kohta polnud ja mõrvas eesti inimesi, kes julgesid sellele vastu seista.


 


 








Profile

al_cash
al_cash

Latest Month

November 2013
S M T W T F S
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Syndicate

RSS Atom
Powered by LiveJournal.com
Designed by Tiffany Chow